Pärimisõiguslikud toimingud

• Pärandaja

Pärandaja on isik, kelle vara tema surma korral teisele isikule üle läheb.

Pärandaja on ühtlasi isik, kes teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi ja seaduses nimetatakse teda testaatoriks.

• Pärandi avanemine

Pärand avaneb isiku surma korral ning pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev. Pärandi avanemise koht on pärandaja viimane elukoht.

See tähendab, et alates surmapäevast on pärand (automaatselt) avanenud ning pärandajale kuulunud vara (pärandvara) läheb sellest päevast üle tema pärijale, kes selgitatakse välja notari juures läbi viidavas pärimismenetluses.

Seega läheb pärijale üle pärand tagasiulatuvalt alates pärandaja surmapäevast.

 

• Pärand

Pärand on pärandaja vara – kõik tema asjad, õigused ja kohustused, mis ei ole lahutamatult seotud pärandajaga.

Pärandvara hulka kuuluvad lisaks kinnistule, sõidukile, pangakontol olevale rahale, tema isiklikele esemetele jne ka tagasi maksmata laen, võlgnevus korteriühistule, järelmaksu võlgnevused ja muud kohustused. Pärandi hulka ei kuulu isikuga lahutamatult seotud õigused ja kohustused. Näiteks: rahalised ja varalised karistused, liikmesus mittetulundusühingus, tulumaksusoodustus, tööleping töötaja surma korral, teose autorsus jms.

Kui seaduses on kirjas, et õigus või kohustus lõpeb isiku surmaga, on see temaga lahutamatult seotud.

Kui pärandaja oli abielus ja abikaasade vahel kehtis varaühisus, siis ühe abikaasa surma korral läheb surnud abikaasa osa ühisvaras tema pärandvara hulka, sõltumata sellest kumb abikaasa vara soetas või kumma nimele on see registreeritud (abikaasade varasuhete kohta loe lähemalt siit https://www.notar.ee/et/teabekeskus/perekond). Seega võib pärandvara hulka kuuluda ka osa pärandaja abikaasa (üleelanud abikaasa) pangakontol olevast rahast, tema nimele registreeritud sõidukist, kinnistust jne. Pärandaja nimele registreeritud vara ei pruugi tervikuna kuuluda pärandvara hulka, kui see on abikaasade ühisomandis.

 

• Pärija

Pärija on isik, kellele läheb üle kogu pärandaja vara. Eestis kehtiva seaduse alusel ei saa kellelegi otse pärandada üksikuid esemeid. Kui pärijaid on mitu, läheb kogu pärandvara (kõik pärandvara hulka kuuluvad esemed, õigused, kohustused) nende ühisomandisse (tekib pärijate ühisus) ning pärijatel on õigus pärandvara jagada. 

Testamendijärgne pärija on isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest. Testamendis pole vaja üles lugeda vara. Vara märkimine testamendis võib isegi eksitada, kui koosseis aja jooksul muutub. Pärija saab selle, mis kuulub pärandajale tema surmapäeval, ükskõik, kus see asub.

Pärandajal on ainult üks pärija:

 

Pärandajal on mitu pärijat:

Kui pärandaja ei ole testamendiga pärijat määranud, pärivad seadusjärgsed pärijad, kelleks on abikaasa ja sugulased. Abikaasa on pärija sõltumata sellest, milline varasuhe abikaasade vahel kehtib.

Sugulased pärivad kolmes järgekorras järgmisel põhimõttel: kui on kas või üks esimese järjekorra pärija, siis järgmise järjekorra pärijad ei päri, kui pole ühtegi esimese järjekorra pärijat, pärivad teise järjekorra pärijad ja alles siis kui pole ka ühtegi teise järjekorra pärijat, pärivad kolmanda järjekorra pärijad. Abikaasa pärib koos esimese ja teise järjekorra sugulastega. Abikaasa on ainupärija, kui pole esimese või teise järjekorra sugulasi.

Esimese järjekorra pärijad on pärandaja alanejad sugulased – esmalt lapsed. Kui laps on surnud või loobunud pärandist ja tal on lapsed, siis pärivad tema lapsed selle osa, millele oli õigus surnud või loobunud vanemal.

Näide: pärandajal oli kaks last - tütar ja poeg, kuid poeg on surnud varem. Mõlemal lapsel on omakorda kaks last. Kui mõlemad lapsed oleksid olnud elus, oleks nad pärinud võrdsetes osades – ½ ja ½. Kuna poeg on surnud enne pärandajat, siis tema osa – ½ - pärivad tema lapsed võrdsetes osades -  ¼ ja ¼.

 

Teise järjekorra pärijad on pärandaja vanemad ja nende alanejad. Kui mõlemad vanemad on elus, siis pärivad nemad kogu pärandi võrdsetes osades – ½ ja ½. Kui üks või mõlemad vanemad on surnud või pärandist loobunud ja vanemal on peale pärandaja veel lapsi, siis pärivad surnud või loobunud vanema osa tema teised lapsed (surnu õed-vennad), samal põhimõttel kui esimese järjekorra pärimisel.

Kolmanda järjekorra pärijad on pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased. Kui kõik vanavanemad on elus, pärivad nemad kogu pärandi võrdsetes osades – ¼, ¼, ¼, ¼  Kui isa- või emapoolne vanavanem on surnud või pärandist loobunud ja tal on peale pärandaja vanema veel lapsi, pärivad surnud vanavanema osa tema lapsed, lapselapsed samal põhimõttel kui esimese järjekorra pärimisel. Kui on surnud mõlemad isa- või emapoolsed vanavanemad ning neil ei ole alanejaid sugulasi, pärivad teise poole vanavanemad või nende alanejad sugulased.

Kui pärandaja ei olnud abielus ning tal ei ole ühtegi sugulast, kellel oleks õigus pärida, siis on seadusjärgne pärija see vald või linn, kus pärandaja viimati elas.

• Annak

Kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks.

See tähendab, et testaator soovib kellelgi määrata vaid teatud asja, mitte kogu vara.

Näide: testamendis on kirjas: „pärandan pojale korteri ja tütrepojale kinnistu“. Testamendi tegemise ajal kuulus testaatorile veel muud vara. Pärandajal on kaks last - tütar ja poeg.

Kuna testamendiga ei ole määratud pojale ja tütrepojale kogu vara ega mõttelist osa, vaid korter– ja kinnistu, siis üldjuhul loetakse sellise sisuga testamenti annaku määramiseks. Pärijateks on sel juhul seadusjärgsed pärijad – poeg ja tütar.

NB! Erinevus pärija ja annakusaaja vahel: pärijale/pärijatele läheb üle kogu pärandaja vara, sh need esemed, mis on annakuna määratud kellelgi teisele; annakusaaja ei saa automaatselt talle määratud eseme omanikuks, pärija peab selle talle üle andma.

Selleks, et oleks üheselt selge, mis oli testaatori soov – kas määrata pärija või ainult konkreetne annak, tuleks testament selliselt sõnastada. Kui testaator soovib määrata pärija, piisab kui kirjutada: "määran oma pärijaks, pärijateks ..." Kui ta aga soovib, et testamendis märgitud isik saab ainult mingi asja, mitte kogu vara, tuleks testament sõnastada nii, et soov oleks üheselt arusaadav, sest ei saa pärandada üksikuid esemeid nii, et see, kellel on see määratud, saaks automaatselt asja omanikuks.

Kui testament tehakse notari juures, tuleks oma soov notarile selgelt avaldada.

• Testament

Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (edaspidi testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Testaator võib testamendi igal ajal tühistada hilisema testamendi või pärimislepinguga. Testamendi saab teha ainult isiklikult ja selleks ei ole vaja kellegi nõusolekut.  

NB! Erinevus kinke ja testamendi vahel: 

-  Kui tehakse kinge, saab kingisaaja kohe kingitud vara omanikuks ja kinkijal pole õigus edaspidi selle saatust määrata – keelata selle müümist, pantimist jms. Samuti ei saa kingitud vara niisama tagasi nõuda.

- Kui tehakse testament, võib testaator seda oma eluajal vabalt muuta ning on oma vara omanik kuni surmani ja saab seda vabalt vallata, kasutada ja käsutada (ei vaja selleks pärija nõusolekut). Vara läheb pärijale üle selles koosseisus, mis ta on surmapäeval.

Testamente on kahte liiki: 

1) notariaalne ehk notari tõestatud või notari hoiule antud testament; 

2) kodune testament.

Eestis ei saa teha digitaalselt allkirjastatud ega suulist ega videotestamenti.

Seega, kui testaator on pereringis rääkinud, kelle ta sooviks oma pärijaks määrata, peaks ta selle kohta tegema testamendi kas notari juures või koduse testamendina, sest ilma testamendita ei saa tema sooviga arvestada.

Notariaalne testament

Notari juures tehtud (notariaalselt tõestatud) testamendi kehtivus ei ole piiratud ja see kehtib seni, kuni pole muudetud või tühistatud.

Notariaalset testamenti saab muuta või tühistada uue testamendiga või pärimislepinguga. Kui testament on tühistanud, siis üldjuhul ei jõustu tühistatule eelnenud testamendid. Notariaalse testamendi võib tühistada ka koduse testamendiga, kuid juhul, kui kodune testament on kaotanud kehtivuse (selle tegemisest on möödunud kuus kuud), kehtib taas notariaalne testament.

Notar kannab testamendi andmed pärimisregistrisse ja kandele lisatakse testamendi ärakiri. Pärimisregistri kohta loe lähemalt siit Pärimisregister. 

 

Pärimisregistri andmetega võimalik tutvuda Notarite Koja iseteenindusportaalis, avades teenused siit: Pärimisregistri teenused.

 

Abikaasade vastastikune testament

Abikaasade vastastikune testament on testament, mille abikaasad teevad ühiselt ning milles nad nimetavad teineteist vastastikku pärijaks või teevad surma puhuks pärandi kohta muid korraldusi.

Selle testamendi saab teha vaid notari juures ning selle saavad teha ainult abikaasad, st kes on registreeritud abielus.

Erinevalt tavalisest testamendist on abikaasade vastastikuse testamendi ühepoolne tühistamine keerulisem. Selleks, et abikaasa saaks oma korralduse tühistada, tuleb notari kaudu saata teisele abikaasale teade. Testament loetakse tühistatuks, kui teine abikaasa on teate kätte saanud.

Abikaasade vastastikune testament muutub kehtetuks, kui abielu lahutatakse või abikaasa on esitanud abielu lahutamise nõude või andnud nõusoleku abielu lahutamiseks.

Kodune testament

Kodust testamenti on kahte liiki:

1) omakäeline – selle peab testaator kirjutama algusest lõpuni oma käega ja märkides ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. NB! Seda testamenti ei saa valmis kirjutada arvutis ning seda ei saa keegi teine testaatori eest valmis kirjutada.

2) tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testament. Selle testamendi teksti võib koostada ka teine isik, kuid selle kirjutab testaator ise alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul, kes peavad kohal viibima üheaegselt.  Testaator märgib testamenti selle tegemise kuupäeva ja aasta.

Kodune testament kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal elab.

Koduse testamendi saab tühistada uue koduse testamendiga või notariaalse testamendiga või pärimislepinguga või selle füüsiliselt hävitades.

Ka koduse testamendi andmed võib kanda pärimisregistrisse riigi infoportaali www.eesti.ee kaudu. Andmete sisestamiseks tuleb portaali sisse logida ID-kaarti või Mobiil-ID kasutades.

Kui testaator ise seda ei saa teha, võib paluda kedagi teist, kuid testamendi ärakirja kandele lisada ei saa. See, kelle kätte on kodune testament hoiule antud, on testaatori surmast teada saades kohustatud viivitamatult esitama testamendi notarile.

• Pärimisleping

Erinevalt testamendist, mille testaator teeb üksi, on pärimisleping kokkulepe pärandaja ja teise isiku vahel, millega võidakse kokku leppida, et pärandaja nimetab teise isiku oma pärijaks või määrab talle annaku või siis kokkulepe pärandaja ja seadusjärgse pärija vahel, et viimane loobub pärimisest.

Kui testamenti saab pärandaja igal ajal muuta ning see ei vaja selleks pärija nõusolekut, siis pärimislepingu ühepoolne muutmine ja sellest taganemine on piiratud.

Notar kannab pärimislepingu andmed pärimisregistrisse ja kandele lisatakse lepingu ärakiri.

Kui pärandaja on surnud pärast 2008. aastat, siis võrreldes varasemaga on kehtivas seaduses sätestatud, et avalduse peab notarile esitama see pärima õigustatud isik, kes EI SOOVI pärida – passiivselt ei saa pärandist loobuda. Kui ta teab, et on õigus pärida, kuigi ei soovi seda pärandust, aga samas ka pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks.

Pärandist loobumise tähtaeg on piiratud – seda saab teha vaid kolme kuu jooksul arvates hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. Kui pärija varem ei teadnud, et tal on õigus pärida, siis hakkab tähtaeg kulgema hetkest, kui notar on saatnud talle selle kohta teate.

Kui pärima õigustatud isik soovib pärida, siis ta eraldi avaldust selleks esitama ei pea. Siiski peab pärijate väljaselgitamiseks pöörduma notari poole, kes viib läbi pärimismenetluse.

Pärandi vastu võtmise ja pärandist loobumise otsust ei ole võimalik muuta – kui pärija on pärandi vastu võtnud, ei saa ta pärandist loobuda ja vastupidi – kui on loobunud, ei saa pärandit vastu võtta.

Otsust ei saa muuta isegi juhul, kui pärija loobus, arvates, et pärandajast jäid võlad, hiljem aga selgub, et vara olu oluliselt rohkem kui võlgu ja ka vastupidi – kui arvas, et pärandajal oli palju vara, kuid selgub, et võlgu on oluliselt rohkem. Viimasel juhul saab pärija ennast kaitsta pärandvara inventuuri tegemisega.

Pärandi vastu võtnud pärijatele läheb üle pärandvara - kõik pärandaja õigused ja kohustused ning pärija on kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused. Pärandvara ebapiisavuse korral peab pärija need kohustused täitma oma vara arvel, välja arvatud juhul, kui ta pärast inventuuri tegemist on täitnud kohustused seaduses sätestatud korras, kui on välja kuulutatud pärandvara pankrot või kui pankrotimenetlus on lõppenud pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu.

• Pärimisprotsess ehk pärimismenetlus

1) Menetluse algatamine

 

Pärijate väljaselgitamiseks tuleb pöörduda notari poole. Notar alustab menetlust, kui keegi on selleks soovi avaldanud, mitte omaalgatuslikult.

Menetluse algatamise avalduse saab esitada eeldatav pärija, pärandaja võlausaldaja või muu isik, kellel on põhjendatud huvi teada saada, kes on pärija (näiteks kinnistu kaasomanik).

Seadus ei sätesta, mis aja jooksul pärast isiku surma tuleks notari poole pöörduda, kuid esmalt tuleb arvestada, et seni, kuni menetlust ei ole läbi viidud ei saa teada, kas eeldatav pärija on osutunud pärijaks ehk kas ta on pärandvara omandanud.

Teiseks peab kiirustama see, kellel on õigus, kuid ei soovi pärida. Tema peab esitama notarile pärandist loobumise avalduse kolme kuu jooksul arvates hetkest, kui saab teada pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. Kui pärimismenetlust ei ole veel alustatud, saab pärandist loobumise avalduse esitada koos pärimismenetluse algatamise avaldusega.

Pärimismenetluse viib läbi üks notar. See tähendab, et kui pärijaid on mitu, ei saa igaüks paluda menetlust läbi viia erineval notaril.

Kui pärijal on vaja menetluse käigus teha mingi avaldus, kuid tal pole võimalik pöörduda selle notari poole, kes asjaga tegeleb, võib ta pöörduda ka teise notari poole, kes tõestab vajaliku avalduse ja edastab selle menetlust läbiviivale notarile.

2) Menetluse läbiviimine

Menetluse läbiviimise käigus teeb notar pärandvara koosseisu välja selgitamiseks päringud nendesse registritesse ja krediidiasutustesse, mille loetelu on kehtestatud ministri määrusega.

Kui pärijale on teada või ta arvab, et pärandaja oli võtnud näiteks SMS laene, järelmakse jms, võib ta taotleda, et notar teeb päringu ka nende teenuste pakkujatele. Muuhulgas on võimalik teha päring täitemenetluse registrisse kui on kahtlus, et võlgade sissenõudmiseks võib olla pärandaja suhtes algatatud täitemenetlusi.

Menetluse algatamise kohta avaldatakse teadaanne veebiaadressil www.ametlikudteadaanded.ee. Igaüks, kes soovib teada, kas isiku pärimismenetlus on juba algatatud, saab selle kohta teha päringu. Päringu tegemiseks sisestada märksõna väljale pärandaja nimi, muid andmevälju täitma ei pea.

Teadaandes on märgitud, milline notar viib läbi menetlust, mis on pärimistunnistuse tõestamise kavandatav tähtaeg ja muud andmed.

Lisaks teadaande avaldamisele teeb notar pärimisregistrisse kande menetluse algatamise kohta. Pärimisregistrisse kantud andmetega saab tutvuda riigiportaalis www.eesti.ee. Pärimisregistri kohta loe täpsemalt siit https://www.notar.ee/et/registrid/parimisregister.  

Notar teavitab menetluse algatamisest pärijaid, kes menetluse algatamise juures ei viibinud ja selgitab neile pärimisega seotud õigusi ja kohustusi.

• Pärandi inventuur

Pärandi vastu võtnud pärijale läheb üle pärandvara, mille koosseisu võivad kuuluda erinevad kohustused, mille pärija on kohustatud täitma. Kui pärijale on juba enne menetluse algatamist teada, et pärandajal on võlad või selguvad need pärimismenetluse ajal ja on kahtlus, kas pärandvarast piisab kõikide kohustuste täitmiseks, võib pärija esitada notarile inventuuri nõude. Kui pärija inventuuri nõuet ei esita, peab ta täitma pärandvara ületavad võlad oma vara arvel.

Kui inventuur on läbi viidud, tuleb pärandvaraga seotud kohustused täita seaduses sätestatud järjekorras.

Kui on selge, et pärandvarast ei jätku nõuete rahuldamiseks ja pärija ei ole nõus neid ise tasuma, on ta kohustatud viivitamata esitama kohtule avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks.

Sõltumata sellest, kas pärandvara hulka kuulub võlgu või mitte, on inventuur kohustuslik, kui pärijaks on piiratud teovõimega isik (alaealine laps või täiskasvanu, kelle teovõime on piiratud), kohalik omavalitsusüksus või riik.

Kui piiratud teovõimega pärija seaduslik esindaja (lapse vanem või kohtu määratud eestkostja) ei ole pärandi inventuuri taotlenud, vastutab ta isiklikult pärandaja nende võlgade eest, mille rahuldamiseks pärandist ei jätkunud.

See tähendab, et kui näiteks pärijaks oleva alaealise lapse vanem arvab, et pärandajal polnud võlgu ning seetõttu ta inventuuri läbiviimist ei taotle, kuid hiljem selgub, et siiski olid võlad ja saadud pärandvara väärtus on väiksem, mille tõttu ei saa kõiki võlgu kustutada, siis need võlad, mida pärandvara arvelt ei saa tasuda, peab vanem oma vara arvelt tasuma.

• Pärimismenetluse lõppemine

Menetlus lõpeb, kui pärijad on selgunud ning notar tõestab selle kohta pärimistunnistuse. Pärimistunnistusega saavad pärijad oma pärimisõigust tõendada.

Pärimistunnistusele märgitakse pärandaja andmed (nimi, isikukood, surmaaeg) ja pärijate andmed (nimi, isikukood ja elukoha aadress) ning iga pärija osa suurus (1/2, ¼ 5/16 jne). Pärimistunnistusele märgitud osade suurus ei tähenda, et pärijatele kuulub pärandvarast iga ese samas proportsioonis. Pärandvara kuulub pärijate ühisomandisse, kuni nad pole pärandvara jaganud ja seni saavad nad pärandvara käsutada ainult ühiselt.

Kui pärandvara hulka kuulub näiteks kinnistu, mille pärijad on otsustanud maha müüa, siis peavad müügilepingu sõlmima nad üheskoos.

• Pärandvara ühisus

2009. aastal jõustunud pärimisseadusega tuli pärimisõigusesse uus mõiste - pärandvara ühisus. Sisuliselt tähendab see mõiste seda, et juhul kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt ning moodustub pärandvara ühisus. Ükski kaaspärijatest ei saa osa konkreetsetest pärandvara hulka kuuluvatest esemetest ja õigustest, vaid osa pärandvara hulka kuuluvate õiguste ja kohustuste kogumist.

Pärandvaraga saavad pärijad tehinguid teha üksnes ühiselt.
Iga kaaspärija võib iseseisvalt käsutada (müüa, kinkida, pantida vms) ainult temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest, st tema osa kogu pärandvara ühisusse kuuluvast varast.

Tehing, millega kaaspärija kohustub omandama või võõrandama osa pärandvara ühisusest või käsutab sellest temale kuuluvat osa, peab olema notariaalselt tõestatud.

Pärandvara ühisuse osa võõrandamine

Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuulub pärandvara neile ühiselt. Iga kaaspärija saab võõrandada (müüa, kinkida) talle kuuluva pärandvara ühisuse osa kas teisel kaaspärijale või kolmandale isikule. Selle tehingu tagajärjel jagatakse pärimisõigus piltlikult öeldes kaheks:

Pärija jääb tiitli järgi edasi pärijaks, kuid tal ei ole õigust osa saada pärandvarast.

Pärandvara ühisuse osa omandanud isik osaleb koos teiste pärijatega pärandvara jagamises.

Pärandvara ühisuse osa võõrandamise lepingu saab teha vaid notari juures. Pärandvara ühisuse osa võõrandamise kohta teeb notar kande pärimisregistrisse, vaata täpsemalt siit Pärimisregister.

Kuidas pärandvara ühisust lõpetada?

Juhul kui pärijad soovivad pärandvara ühisuse lõpetada ning pärandi hulka kuuluva vara omavahel jagada, tuleb neil sõlmida pärandvara jagamise leping.

Pärandvara jagamist võib nõuda iga kaaspärija tingimusel, et on teada kõik pärijad. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. Kui pärandvara hulka kuulub näiteks kinnisasi, hooneühistu liikmesus või osaühingu osa, peab pärandvara jagamise leping olema notariaalselt tõestatud.

• Pärandvara jagamine

Kui menetlus on lõppenud ja pärijad selgunud, siis võivad nad pärandvara jagada ja asjad omavahel jaotada.

Eelduslikult peaks pärandvara jagama pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, kuid pole keelatud teistsugune kokkulepe. Kui vara, mis iga pärija saab, ei vasta tema pärandvara osa suurusele, siis eelduslikult peaks suurema väärtusega asja saanud pärija hüvitama teistele osa, mis ületab tema pärandiosa suurust.

Näiteks: pärandi hulka kuulub kinnistu, mille väärtus on 100 000 eurot, korter, mille väärtus on 40000 eurot, sõiduk, mille väärtus on 1000 eurot ja pangakontol 400 eurot. Pärijateks on pärandaja neli last – iga pärija osa suurus on ¼. Lapsed on otsustanud pärandvara jagada ning asjad omavahel jaotada nii, et igaüks saab ühe asja. Pärandvara hulka kuuluvate asjade väärtus kokku on 141 400 eurot ehk igale pärijale peaks jääma vara väärtusega 35 350 eurot (141 400x1/4). Kui pärijad jagavad asjad nii, et igaüks saab ühe asja, siis peaksid need lapsed, kes saavad kinnistu ja korteri maksma hüvitist neile, kes saavad auto ja pangakontol oleva raha. Pärijad võivad kokku leppida seadusest erineva makstava hüvitise suuruse ja korra.

 

Pärimisregister on elektrooniline register, kuhu kantakse andmed pärimismenetluste, pärimistunnistuste, pärandvara ühisusest osa võõrandamise, testamentide, pärimislepingute ja pärandvara hoiumeetmete kohta.

Pärimisregistrist on võimalik saada andmeid endaga seotud testamentide ja pärimismenetluste kohta ning teise inimese andmeid pärast tema surma. Elusoleva (teise) inimese andmeid pärimisregistrist ei saa.

Pärimisregistri andmetega saab tasuta tutvuda riigi infoportaali www.eesti.ee kaudu. Pärimisregistrisse pärandaja (surnud isiku) kohta päringu tegemiseks tuleb infoportaali siseneda ID-kaarti, Mobiil-ID või Smart-ID teenust kasutades (rolliks valida kodanik ka juhul, kui päringu teeb ametnik). Pärimisregistrisse pärandaja (surnud isiku) kohta päringu tegemiseks tuleb riigiportaali veebilehel pärast sisselogimist teha järgmised valikud: Avaleht - E-teenused - Testament ja pärimine - Pärandaja otsing. 

Päringu tegemiseks peab teadma pärandaja ees- ja perekonnanime ning isikukoodi.

Samuti on pärimisregistri andmetega võimalik tutvuda Notarite Koja iseteenindusportaalis, avades teenused siit: Pärimisregistri teenused.

Pärimisregistrist on võimalik pärandaja kohta saada järgmisi andmeid:

• Kas ta on teinud testamendi;

• Kas pärimismenetlus on algatatud;

• Kas pärimismenetlus on lõpetatud ning kes on pärijad;

• Kas pärijad on loovutanud pärandvara ühisuse osasid;

• Kas on rakendatud hoiumeetmeid.

Päringu vastuses kuvatakse vaid need andmed, mis päringu tegemise hetkeks on sinna kantud.

Kui surnud inimese kohta tehakse päring, kuid registrist päringule vastust ei leita, siis ilmselt ei ole veel keegi esitanud notarile taotlust pärimismenetluse algatamiseks.

Pärijate andmed on registrisse kantud, kui pärimistunnistus on tõestatud pärast 2009. aastat, kuna eelmise pärimisseaduse kohaselt pärijate andmeid registrile ei esitatud. Varem lõpetatud pärimisasjades on pärijate andmeid võimalik saada menetluse läbi viinud notarilt.

Küllaltki sageli pöördutakse notarite poole küsimusega, kas on kasulikum kinkida või pärandada. Tavaliselt siis, kui kaalutakse, kas endale kuuluvat kinnisvara lähedastele kinkida või teha nende kasuks hoopis testament.

Ühest vastust sellisele küsimusele on võimatu anda, sest kinkelepingu või testamendi tegemine toob endaga kaasa täiesti erinevad juriidilised tagajärjed. Otsuse langetamisel peaks just juriidilistele tagajärgedele rohkem mõtlema kui võimalikele kulutustele, mis kinkelepingu või pärimise vormistamise eest niivõrd erinevad polegi.

Kinkelepingu sõlmimist reguleerib võlaõigusseadus, pärandamist ja pärimist aga pärimisseadus.

Koos kinkelepinguga sõlmitava asjaõiguslepinguga antakse kingisaajale üle omand kinkijale kuuluvale esemele. Juhul kui näiteks vanem kingib talle kuuluva korteriomandi oma täisealisele lapsele, saab peale kinnistusraamatu kande tegemist korteriomandi omanikuks laps, kes peale seda võib korteriomandit vabalt käsutada, sealhulgas müüa, pantida või kinkida selle edasi kolmandatele isikutele. Arvestada tuleks, et kuigi võlaõigusseadus võimaldab teatud juhtudel kinkelepingust taganemist, ei tähenda see seda, et kingitud korteri omand läheks seeläbi kinkijale automaatselt tagasi.

Kui kinkija sooviks on peale kinkelepingu sõlmimist korterit kindlasti ise kasutada, oleks mõttekas kaaluda isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimist. Tegemist on asjaõigusseaduses sätestatud õigusega, mille kohta tehakse kanne kinnistusraamatusse ning millele tuginedes saab korteri edaspidist kasutamist nõuda ka järgnevatelt omanikelt.

Testamendi tegemise korral jääb isik aga kuni surmani vara omanikuks ning võib vajadusel sellega ise tehinguid teha, samuti on võimalik testamenti tühistada või muuta.

Notariaalselt tõestatud testamendi tegemine maksab 32,55 eurot ja abikaasade vastastikuse testamendi tegemine 41,50 eurot (lisandub käibemaks). Täiendavad kulutused tekivad pärijatel alles pärimismenetluse läbiviimisel.

Kinkelepingu sõlmimisel sõltub notari tasu kingitava vara väärtusest. Näiteks 60 000 eurose väärtusega korteri kinkimisel on kinkelepingu tõestamise tasu 196,20 eurot, millele lisandub käibemaks. Lisaks tuleb kinnistusraamatus tehtava kandemuudatuse eest tasuda riigilõivu.