Notarid: kõige sagedamini püüavad eakaid ära kasutada nende endi sugulased
Viimasel ajal meediast läbi käinud pettusejuhtumid, kus kurjategijad on vanainimestelt välja petnud isegi kortereid, on notarite töös õnneks erandlikud. Ent murelikuks teeb notareid tõsiasi, et kõige sagedamini püüavad vanainimesi ära kasutada hoopis nende enda pereliikmed ja sugulased.
Notarite Koja esimehe Merle Saar-Johansoni sõnul on kõige sagedasemaks skeemitamise objektiks kinnisvara ja sageli esineb vanainimeste ärakasutamise katseid justnimelt seoses pärimise ning kinkimisega, aga ka näiteks kinnisvarale hüpoteegi seadmisega.
„Näiteks leidis aset üks juhtum, kus vanainimene tuli testamenti tegema ja kaasas oli mitmeid sugulasi. Pärast kõrvaliste inimeste ootama jätmist, vanainimesega rääkimist ja selgitamist, ütles testamenditegija notarile, et teeb testamendi ikkagi ära, aga tõenäoliselt kohtutakse notariga veel,“ selgitas Saar-Johanson. „Tund aega hiljem oli vanainimene tagasi, seekord üksi, ütles, et tahab eelmise testamendi tühistada ja et nüüd ta teeb selle testamendi, mida ta ise päriselt tahab. Eelmise pidi tegema selleks, et sugulased maha rahustada,“ lisas Notarite Koja juht.
Teine kõnekas näide sellest, kuidas oma pereliige püüab eakat inimest ära kasutada, puudutab volikirju ja kinkelepinguid – nimelt võttis notariga ühendust ühe vanaproua tütar ja teatas, et vajab volikirja pangakaardi tegemiseks ja kinnisvara kinkelepingu vormistamiseks. „Notar helistas üksikasjade täpsustamiseks prouale endale, kes selgitas, et soovib teha tütrele volikirja pangakaartide ja raha saamiseks pangast ning asjaajamiseks ametiasutustes. Notar küsis veel mitmel korral üle, kas volikiri peaks sisaldama ka näiteks kinnisvaraostu, müüki või kinget ja proua vastas sellele eitavalt,“ rääkis Saar-Johanson.
Järgmisel päeval helistas proua notarile ja selgitas, et soovib ikkagi ka enda korteri tütrele kinkida. „Kui notar selgitas, et omanikuks saades võib tütar korteri ema nõusolekuta maha müüa, siis mõtles proua ümber,“ rääkis Saar-Johanson. „Veidi hiljem helistas ta aga tagasi ja ütles, et soovib korteri ikka tütrele kinkida ning selgitas, et testamenti ta teha ei soovi, sest siis ei maksa tütar korteri arveid. Prouaga vesteldes oli samal ajal taustalt kuulda, kuidas tütar andis prouale juhiseid, mida notarile ütlema peab. „Sellistes olukordades saab küll üks notar tõestamisest keelduda, sest osaleja tahe ei ole selge, ent kui mõne aja möödudes pöördutakse teise notari poole, siis võivad sugulased olla vanainimesele andnud täpsemad juhised ning vanainimene võib väljendada notarile oma soovi veenval viisil,“ lisas Saar-Johanson.
Saar-Johansoni sõnul tuleb notarite praktikas ette ka hulgaliselt olukordi, kus kingisaaja broneerib aja kinkelepingu sõlmimiseks, ent büroosse tulles ilmneb, et kinkija ei soovi tegelikult midagi ära kinkida ega ka testamenti teha. „Korra leidis ka aset juhtum, kus notar palus kingisaajal kabinetist lahkuda ja seejärel ütles vanapaar, et kui nad korterit tütrele ei kingi, siis kardavad nad, et tütar ei tule neid enam vaatama,“ rääkis Saar-Johanson. „Kinkimise soovi seega tegelikult ei olnud ja notar keeldus tehingut tõestamast.“
Ent pärimine, volikirjad ja kinkelepingud pole ainus viis, millega seoses vanainimesi ära püütakse kasutada. Näiteks pöördus notari poole vanaproua koos tütre ja tütrepojaga, et seada vanaproua korterile hüpoteek, millega tagada tütre ja tütrepoja ettevõtte kohustusi. „Notar palus pereliikmetel ruumist lahkuda ja seejärel tunnistas proua, et ta pole notari juures vabatahtlikult ning teda sunnitakse vaimset ja ka füüsilist vägivalda kasutades lepingut sõlmima,“ rääkis Saar-Johanson. „Notar keeldus tehingu tõestamisest ja soovitas proual pöörduda politsei poole. Kahjuks on selliseid juhtumeid pea iga notari praktikas.“
Kinkeleping olgu võimalikult detailne
Kui inimesel on soov sõlmida oma lähedasega kinkeleping, siis tuleb lepingu tingimused Saar-Johansoni sõnul eelnevalt hoolega läbi mõelda, sest kinkeleping ei tähenda kinkijale üksnes vara ära kinkimist, vaid tal on võimalik seada kingi saajale kohustused, mida ta peab kinkija ees täitma. „Näiteks tasub vanemal oma lapsega sõlmitavasse kinkelepingusse võimalikult üksikasjalikult kirja panna kõik kohustused, mida laps endale kinkelepinguga võtab – alates ülalpidamiskohustusest kuni kasvõi külaskäikude regulaarsuseni välja,“ rääkis Saar-Johanson ja lisas, et lepingu rikkumisel on kinkijal õigus kinkelepingust ka taganeda.
„Kinkija eluasemeks oleva kinnisvara, olgu selleks siis korteri või maja kinkimisel on ülioluline sätestada lepingus kinkija kasuks eluaegne korteris või majas sees elamise õigus, sest sellega on tagatud, et kingi saanud laps ei saa oma vanemat kodust välja ajada,“ toonitas Saar-Johanson. Kinkelepingu sõlmimine ei anna garantiid, et sugulased täidavad oma lubadusi vanainimese eest hoolitsemisel ka siis, kui seda ei ole kinkelepingusse täpselt kirja pandud. „Olukord võib hoopis muutuda ja pärast tehingu tegemist jääb vanainimene oma toimetulekuga üksi,“ sõnas ta. „Kõige olulisem on olla notariga rääkides aus, jagada oma kahtlusi ja muret, nii saab notar aidata leida inimese jaoks parima lahenduse,“ lisas Notarite Koja juht.
„Meie kui notarite tungiv soovitus kõigile inimestele on, et ärge laske lähedastel end tehingute tegemisel survestada – olgu see siis oma vara kinkimine, sellele hüpoteegi seadmine või ka testamendi tegemine pereliikme või sugulase näpunäidete järgi,“ toonitas Saar-Johanson. „Kõige parem nii inimesele endale kui ka tema lähedastele on teha aegsasti, isegi juba keskealisena ära notariaalne testament. Sellega saab inimene kindlaks määrata, mis saab tema maisest varast siis, kui ta ise on lahkunud. See hoiab ära ka paljud konfliktid pärijate vahel, sest testamendi näol on tegemist inimese enda viimase tahtega.