Uuest pärimisseadusest

1. oktoober 2008

Teatavasti jõustub 2009. aastast uus pärimisseadus. Kuna pärimisega puutub meist peaaegu igaüks elus vähemalt korra kokku, tekib kindlasti paljudel küsimus – mis siis võrreldes siiani kehtinud pärimissüsteemiga muutub? Käesolev ülevaade keskendubki peamistele pärimise käiku puudutavatele muudatustele, mille toob kaasa uue pärimisseaduse jõustumine.

Pärimissüsteemi muutmist on põhjendatud sellega, et uue pärimissüsteemi puhul ei ole sugulastel võimalik teisi pärijaid „maha vaikida” ja et kõik pärijad saavad vara omanikuks juhul kui nad pärandist ei loobu. Pärandi vormistamiseks tuleb siiski ka uue loobumissüsteemi korral esitada notariaalne avaldus.

Kuidas pärandit vastu võtta?

Kehtiva pärimisseaduse kohaselt peab pärija pärimiseks pärandi vastu võtma. Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb esitada notarile avaldus. Teiseks võimaluseks on pärandvara või selle osa võimalik vastu võtta ka pärandvara valdama, kasutama või käsutama asudes.
Uue seaduse kohaselt läheb pärandi avanemisel (pärandaja surma korral) pärand üle pärijale ja pärijal on seejärel õigus pärandist loobuda. Kui pärija pärandist kolme kuu jooksul peale pärandaja surmast teadasaamist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. Pärimismenetluse algatamiseks esitab pärija notarile pärimisavalduse, mille notar tõestab.

Näiteks kui pärandaja tütar pärimisest huvitatud isikuna soovib kiirendada pärimismenetlust, teeb ta selleks pärimisavalduse. Juhul kui tema vend ei esita pärandi vormistamiseks avaldust, loetakse ka vend pärandi vastu võtnuks, kuna ta ei ole pärandist õigeaegselt (kolme kuu jooksul) loobunud.

Pärandist loobumiseks tuleb esitada notarile avaldus. Pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud, mis hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest.
Näiteks viibib pärija viibib välisriigis, tal ei ole võimalik pärandaja surmast teada saada ja talle teate saatmine ei ole võimalik, kuna ta täpsema asukoha kohta pole andmeid. Hiljem naaseb poeg Eestisse, kus ta saab teada pärandaja surmast. Pärandist loobumise kolmekuuline tähtaeg hakkab tema suhtes jooksma pärandaja surmast teadasaamise hetkest.

Uue pärimisseaduse kohaselt on laiendatud isikute ringi, kelle avalduse alusel saab pärimismenetlust algatada. Pärimismenetluse algatamiseks saab avalduse esitada pärija, pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes õigusi omav isik. Näiteks korteriühistu kui võlausaldaja saab algatada pärimismenetluse, et kiirendada pärandvaraks oleva korteriga seotud võlgade tasumist.

Pärandvara ühisus

Uus pärimisseadus toob sisse uue pärandvara ühisuse mõiste. See tähendab lahtiseletatult seda, et pärand ja pärandvarasse kuuluvad õigused ja kohustused kuuluvad kõikidele kaaspärijatele ühiselt. Seetõttu võivad nad üksikuid pärandiesemeid käsutada - näiteks müüa - vaid ühiselt, mis tähendab omakorda seda, et üksiku eseme müügiks on vajalik kõigi kaaspärijate nõusolek.
Pärandvara ühisuse puhul on võimalik kaaspärijatel pärandvara nii käsutada kui ka jagada. Iseseisvalt võib kaaspärija käsutada temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest, st kogu pärandvara ühisusse kuuluvast varast. Näiteks juhul kui pärandvara ühisusse kuuluvad kinnistu, auto ja võlgnevus pangale, saab kaaspärija iseseisvalt võõrandada talle kuuluva mõttelise osa korraga nii kinnistust, autost kui võlgnevusest. Ükshaaval pärandvarasse kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest kaaspärija iseseisvalt käsutada ei saa.
Tehing, millega kaaspärija kohustub omandama või võõrandama osa pärandvara ühisusest või käsutab sellest temale kuuluvat osa, peab olema notariaalselt tõestatud.
Kui kaaspärija müüb oma osa pärandvara ühisusest kolmandale isikule, on ülejäänud kaaspärijatel ostueesõigus, mida saab notarile sellekohast avaldust esitades teostada kahe kuu jooksul peale pärandvara võõrandamisest teadasaamist.

Pärandvara jagamist võib nõuda iga kaaspärija juhul, et on teada kõik pärijad. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale.

Kaaspärijad jagavad pärandvara kokkuleppel ning see jagatakse pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Näiteks kui ühele kaaspärijale kuulub 1/3 ja teisele 2/3 pärandvara osaks olevast kinnistust, lähtutakse kinnistu osade jagamisel kinnistu hetkeväärtusest. Pärijate kokkuleppel võib pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata pärija erilise huvi alusel. Juhul kui pärandvara jagamisel tekib kaaspärijate vahel vaidlus, jagab pärandvara pärija nõudel kohus.
Kui jagatava pärandvara hulka kuulub kinnisasi või kui pärandvara jagamise ajal on kas või üks pärija piiratud teovõimega (nt alaealine), tuleb pärandvara jagamise leping sõlmida notariaalselt tõestatud vormis.

Millega tuleks arvestada?

Millised võiksid olla võimalikud kitsaskohad, millega pärijad peaksid peale uue pärimisseaduse jõustumist arvestama? Mida laiem on pärijate ring (seda eriti näiteks kolmanda järjekorra pärijate - tädide ja onude - puhul), seda vähem teavad pärijad oma sugulasi ja nende võimalikke elukohti. Samuti on rahvastikuregistri andmetele tuginedes väga raske kõiki sugulasi leida. Tuleb arvestada, et kui osa pärijatest ei ole pärandist loobumise avaldust esitanud, kuid samas ei tunne ka mingit huvi pärandi saamise ja sellega seotud kulude kandmise vastu ning ka nende elukoht pole teada, siis võib tekkida pärimisavalduse teinud pärijatel raskusi pärandvara käsutamisel. Sellisel juhul jääb pärijatel üheks võimaluseks pöörduda kohtusse, mis on teatavasti aga aeganõudev ja kulukas.

Samuti võib pärandist loobuda soovivatele sugulastele tunduda ebaõiglane, miks nad on kohustatud loobumiseks avalduse tegema. Samas võib õigeaegne pärandist loobumine pärija jaoks osutuda väga oluliseks, näiteks kui on tegemist olukorraga, kus pärandi olulisema osa moodustavad pärandaja võlad.